Omavalitsuste ja haljastusettevõtete järgmise hooaja eelarved sünnivad keerulises olukorras. Pargid, koolide ja lasteaedade ümbrused, spordiväljakud ning teised avalikud haljasalad peavad olema korras, kuid tööjõukulud kasvavad ja hooajalisi oskustöölisi on üha keerulisem leida.

Samas ei ole elanikud valmis hoolduse kvaliteedis järeleandmisi tegema. Neid ei huvita, kui palju töötunde kulus niitmisele või kui pikk on hooldusmeeskonna objektide nimekiri. Nemad näevad tulemust: kas avalik ruum on korras või mitte.

Õnneks on muruhoolduse tehnoloogia viimastel aastatel põhjalikult muutunud. Sentimeetritäpsusega satelliitnavigatsioon, tehisintellektil põhinev kaameranägemine, virtuaalsed tööpiirid ja autonoomsed kommertsmasinad võimaldavad korraldada haljasalade hooldust varasemast täpsemalt, vaiksemalt ja väiksema tööjõuvajadusega. Küsimus pole enam ainult selles, millist niidukit osta, vaid kuidas kogu hooldustöö targemalt korraldada.

Kõige kallim ressurss ei ole masin, vaid inimese aeg

Haljasala niitmise tegelik hind ei koosne ainult masina ostuhinnast ja energiakulust. Arvesse lähevad töötasu, transport, hooldus, remont, seisakud ja tööde korraldamine. Kõige väärtuslikum komponent selles võrrandis on aga inimese aeg.

Iga tund, mille kogenud haljastustöötaja veedab suure murupinna edasi-tagasi niitmisel, jääb kasutamata istutusalade, põõsaste, pargiinventari või muude oskusi nõudvate tööde jaoks. Automatiseerimise mõte ei ole inimest asendada, vaid vabastada ta korduvast tööst. Robot niidab. Inimene tegeleb sellega, kus tema oskustest on rohkem kasu.

Õige lahendus ei pruugi olla üks masin

Üks automatiseeritud masin ei pea lahendama kõiki omavalitsuse või haljastusettevõtte vajadusi. Koolimaja ümbrus, spordiväljak ja suur linnapark vajavad erinevat lähenemist. Seetõttu võib kõige mõistlikum lahendus olla masinapark, kus väiksem robot hooldab püsivalt üht objekti, teine töötab spordiväljakul ajal, mil seda ei kasutata, ning suurem autonoomne niiduk liigub koos meeskonnaga objektide vahel.

Töötajatele jäävad servad, istutusalad, heakord ja muud oskusi nõudvad tööd. Edu ei mõõdeta siis enam ühe masina jõudluse, vaid kogu hooldusmeeskonna tulemuse järgi.

KRESS’i valikus leidub lahendusi nii kompaktsetele haljasaladele kui ka keerukamale maastikule. Näiteks EyePilot KR274E ja nelikveoline EyePilot 4×4 KR285E on mõeldud kuni 10 000 m² hooldamiseks 48 tunni jooksul. Nelikveoline mudel saab hakkama ka nõlvade ja ebatasasema pinnasega. Ainuüksi ruutmeetrite järgi robotit siiski valida ei tasu: avatud muruväljak võib olla lihtsam tööobjekt kui poole väiksem park, kus on palju puid, pinke, käiguteid ja inimesi. Seetõttu peaks automatiseerimise esimene samm olema ala professionaalne ülevaatus ning realistliku tööplaani koostamine.

Järgmine samm: robotiseeritud töötaja liigub koos meeskonnaga

Suurte parkide ja mitme objekti vahel liikuva hooldusmeeskonna jaoks ei piisa enam lihtsalt suuremast robotniidukist. KRESS Voyager on autonoomseks kommertskasutuseks loodud niiduk, mis transporditakse objektile koos hooldusmeeskonnaga. Ala kaardistatakse üks kord ning edaspidi saab masin põhipinna niitmise iseseisvalt üle võtta. Samal ajal tegelevad töötajad servade, trimmerdamise ja heakorraga. Nii saab sama meeskond ühe tööpäeva jooksul hooldada rohkem objekte ning väheneb sõltuvus hooajalisest tööjõust.

Avalikus ruumis on autonoomse masina puhul sama oluline ohutus. Voyager ühendab täpse positsioneerimise, 360-kraadise kaameravaate, tehisintellekti, LiDARi ja teised sensorid, et jälgida ümbrust ning reageerida inimestele, loomadele ja takistustele. Sisuliselt ei automatiseerita siin enam ainult niitmist, vaid tervet tööülesannet.

Hea investeering algab töö kaardistamises

Automatiseerimise planeerimist ei tasu alustada mudelist ega hinnakirjast. Esmalt tuleks kaardistada, millised alad võtavad kõige rohkem töötunde, kus kordub kõige rohkem ühetaolist tööd ning millistes kohtades oleks inimese aega võimalik paremini kasutada.

Alles seejärel tasub võrrelda lahenduste kogukulu. Ostuhinna kõrval lähevad arvesse tööjõud, energia, hooldus, remont, transport ja seisakud. Kõige olulisem küsimus on lõpuks lihtne: kui palju rohkem suudab sama meeskond pärast investeeringut ära teha?

Alustage ühe mõõdetava pilootalaga

Kogu masinaparki ei pea automatiseerima ühe eelarveaasta jooksul. Mõistlikum on valida esimene pilootobjekt. Hea pilootala on piisavalt suur, et tööaja ja kvaliteedi muutus oleks nähtav, kuid piisavalt selge, et tulemust saaks võrrelda varasema hooldusmudeliga.

Piloodi puhul tasub mõõta vähemalt:

• kui palju vähenes käsitsi tehtav niitmistöö;
• milleks kasutati vabanenud töötunde;
• kuidas muutusid hooldus- ja transpordikulud;
• kas ala hoolduskvaliteet paranes.

 Numbrid annavad järgmise investeerimisotsuse tegemiseks palju parema aluse kui pelgalt mulje, et robot „tundub hästi töötavat”.

Elanik märkab tulemust, mitte tehnoloogiat

Avaliku ruumi kasutajat ei huvita roboti mudelinumber ega selle sees töötav tehnoloogia. Ta märkab, et muru on järjepidevalt hooldatud, niitmine segab vähem puhkamist ja sportimist ning haljastusmeeskonnal jääb rohkem aega pinkide, istutusalade, prügikoristuse ja teiste nähtavate tööde jaoks. Seetõttu ei tasu järgmise hooaja eelarvet koostades küsida ainult, millist tehnikat on vaja juurde osta. Tasub küsida, millise töö võiks masina hoolde anda, et inimene saaks teha midagi väärtuslikumat.

See ongi automatiseeritud masinapargi tegelik väärtus. Mitte rohkem masinaid, vaid parem tööjaotus. Mitte robot pargis, vaid paremini hooldatud park.

Lisainfo: Aia-, golfi- ja kommunaaltehnika tootejuht Tõnis Metstak, tel 516 0667, e-mail tonis.metstak@wihuriagri.com